Swimming fetus reports

Seriaalipostitus

2012-02-12T15:03:00.000+02:00

Olen hakanud rohkem sarju vaatama (läpaka ostuga tuli lõpuks see ruum, kuhu neid mahutada) ja tänu sellele on tekkinud ka kerge hasart otsida uusi huvitavaid sarju. Põnev on ka uurida, mida teised vaatavad.
Eliise blogist sain idee teha postituse enda lemmiksarjadest.
Alustan samuti kronoloogiliselt, vaatamisjärjekorras. (Eesmised sarjad on juba läbi vaadatud)

Sex and the City on siiani mu lemmik naistekas. Selle sarja juures meeldib mulle kõige rohkem see, et see ei ole liiga ebarealistlik. Loomulikult on siin olukordi lihtsustatud ja rohkem näitemänguks tehtud, aga see ei muutu tüütuks. Kuid ma olen nõus, et need filmid mis tehti peale sarja lõppemist, olid jamad. Sex and the City sobib sarjaks, aga mitte filmiks.

Prime Suspect on üks parimaid krimisarju kunagi tehtud. Sellest sarjast alates on Helen Mirren üks mu lemmikuid. Mäletan, et kui ma kuskil kümme äkki olin, lasti seda sarja eesti kanalitelt, kuid mu vanemad ei lasknud mul seda väga palju vaadata, sest see oli liiga sünge. Vanemaks saades otsisin selle ise üles ja vaatasin lõpuni läbi. Osad on pikad, aga uskuge mind, see on seda väärt.

Mental on ainult üks hooaeg pikk. Tundub, et see sari lasti välja teiste haigla-ja arstisarjade edus, kuid ei suutnud teistega järge hoida ja lõpetati ära. Ausalt öeldes, ma usun, et see oligi kõige parem lahendus, sest muidu poleks sari saanud lõppeda nii, nagu see lõppes ja asi oleks venima jäänud. Väga hea sari, mida vaadata kui on vaja lihtsalt meelt lahutada.
Peategelase dr. Gallagheri naeratus on ka väga vahva ;)

Saving Grace räägib politseinikust, kelle juurde tuleb ingel, et päästa Grace. Ingliks on Earl, kes ei näe just tüüpilise ingli moodi välja (pildil see ruudulise pluusiga onu). Grace'i tegelaskuju on haarav. Sari ise on väga südamlik.

Sons of Anarchy on mu lemmikutest lemmikum. Räägib mootorratturite klubist. Nende äridest, suhetest, ellujäämisest. Põnev on!
Lemmiktegelaseks on Gemma, keda mängib Katey Sagal. Alguses pidasin teda vastikuks mõrraks, aga peale paari osa muutus arvamus kardinaalselt. Praegu on väljas 4 hooaega ja kinnitatud on, et vähemalt 2 tuleb veel.

Criminal Minds on mu viimane friikimisobjekt olnud. Iga osa on nagu mõistatus, mida lahendada. Vaheldus kõikidele CSI-dele (mitte, et CSI halb oleks). Esimestes hooaegades oli suurem rõhk nende tööl, nüüd viimastes hooaegades on hakatud rohkem tähelepanu panema meeskonnale ja nende vahelistele suhtele, mis on hea vahelduseks.

Ma ei ole palju sarju vaadanud. Paljusid sarju olen telekast näinud suvaliste osade kaupa, aga neid ma üldiselt ei loe. Praegu ootavad arvutis oma järgesid The Sopranos, The Spooks, Medium, The Wire, CSI. Uus leid on Alcatraz, mis alustas nüüd 2012 aastal, aga seda ma pole veel vaadanud. Tundus igatahes väga põnev.
Hea sari on ka Game of Thrones, kuid kuna ma seda enne edasi ei vaata, kuniks järgmised osad raamatuna loetud, siis ei pannud seda ka siia listi.
Avastasin eile enda jaoks sellise koha nagu http://trakt.tv , kus saab hoida järge vaadatud sarjadel.

Hornby & Auster

2012-02-10T13:35:00.000+02:00

Olen lugenud küll vahepeal, aga vähe. Natuke rohkema kui poole aastaga vaid kuus raamatut. Nendest välja tooksin kaks: Nick Hornby "Julia, alasti" ja Paul Austeri "Oraakli öö".
Mõlemad autorid on omanäolised, hea huumoriga ja oskavad ka kõige ajuvabamaid olukordi usutavalt välja mängida. Raamatukogus raamatut valides on nad mõlemad kindla peale minekud.
Kui Nick Hornby on piisavalt kajastud tegelane, siis kes on veel lugenud Paul Austeri raamatuid ja mis mulje jättis?

Tundub, et olen sügispuhkusel :)

2011-11-21T22:30:00.001+02:00

Olen täiesti elus ja raamatuid pole ka sugugi ära unustanud.
Vahepeal olen alustanud mõne raamatu lugemist aga jätnud siiski pooleli (China Miéville "Linn ja linn" ja Thomas Glavinic "Öötöö")
Kumbki neist ei olnud sugugi paha, esimese puhul oli sissejuhatus liiga pikk ja millegipärast raamat hakkas venima. Teise puhul jõudsin poole peale, jällegi, väga huvitav temaatika, kuid.. hakkas venima.
See-eest kiidan väga Nick Hornby raamatut "Julia, alasti". Hornbyl on väga muhe huumorisoon ja ütlemata tore kirjutamisstiil. Rahulik aga alati huvitav.
Praegu on pooleli "Maised inglid" Danielle Trussonilt (praegu Apollos 9.95; õige hind muidu 21.52).
Pole veel väga kaugele jõudnud aga siiani on piisavalt huvitav :)
Proovin mõne viisakama posti ka teha, millal- pole aimugi :)

The Book Depository

2011-09-08T20:21:00.002+03:00

Leidsin siit blogist sellise toreda lehekülje nagu The Book Depository, kust saab tellida raamatuid ilma postikuludeta. Tasub kindlasti vaadata, nii mõnedki raamatud saab oluliselt odavamalt kui Eestist ostes.

Tüdruk, kes mängis tulega

2011-07-29T14:20:00.001+03:00

Stieg Larssoni Milleniumi triloogia II osa: "Tüdruk, kes mängis tulega". Selle raamatu ostmine tekitas kõige zen-ima tunde üldse. Võtsin raamatu kaenlasse ja läksin lugesin Vabaduse väljakul kena 4-5 tundi. Rolli mängis see ka ilmselt, et mul oli väga halb päev olnud ja raamat viis lihtsalt mõtted mujale aga see selleks.

II osa peateemaks on rahvusvaheline seksiäri, naiste ja teismeliste tüdrukute müümine.
Lugu saab hoo sisse kui mõrvatakse elukaaslased Dag ja Mia, kes olid kokku pannud tugeva põhjaga uurimustöö ja raamatumaterjali Rootsis toimuva seksiäri kohta ning pidid selle avaldama Milleniumi ajakirjas. Segasemaks muutuvad asjaolud veelgi rohkem kui mõrvarelvalt leitakse Lisbeth Salanderi sõrmejäljed. Sealt hakkabki lumepall veerema.

Võrreldes I osaga on oluliselt rohkem actionit. Kindlasti oli I osa realistlikum, II osas olid seosed väga.. välja mõeldud. Usutavus polnud enam esiplaanil. Lõpp läks natuke käest ära.
Positiivse külje pealt oli Mikael Blomkvisti afäärid naistega tahaplaanile jäetud. :)
Ootan huviga millal ma III osale küüned taha saan, et lugeda mis uued seiklused seal ootavad.

Triloogiast on tehtud Rootsis ka filmid. II osa kannab nime Flickan som lekte med elden.

Irvine Welsh & Trainspotting

2011-07-03T16:19:00.000+03:00

Irvine Welshi "Trainspotting" avaldati esimest korda 1993. aastal, 1996. aastal tehti sellest film. Sellest ajast saadik on see film ja raamat omandanud kultusstaatuse.
Mulle meeldib raamatu tagaküljel olev lõik raamatust:

Vali meid. Vali elu. Vali pangalaen; vali pesumasinad; vali autod; vali diivanil istumine ja nüri, vaimuvaese telemängu vaatamine, ajades näost sisse mingit kuradi rämpstoitu.
Vali aeglane mädanemine, enda täiskusemine ja -sittumine omas kodus täielikuks häbiks oma isekatele perssekeeratud jõnglastele, kelle sa oled sigitanud. Vali elu.

- lk 193 raamatus

Filmi olen varem näinud, seega kõik ei olnud enam uus. Kuigi mulle tundus, et film ja raamat erinesid kohati päris tublisti. Üks asi mis raamatu puhul segadust tekitas oli peatükkides jutustajate vaheldumini. Kohati ei saanud absoluutselt aru kes räägib parasjagu.
Ja muidugi tekitas palju nalja laulurida "ain't no black in union jack".
Raamatu kujundus meeldib ka. Ja hea raamat on.
Tänapäeva noorus tundub nende kuttide kõrval nagu rõõsa lilleaed.

William Turner

2011-06-08T00:01:00.000+03:00

William Turner (1775-1851)

Templi viimane saladus

2011-06-05T14:12:00.000+03:00

Paul Sussmani "Templi viimane saladus" on 512 lehekülge pikk põnevusromaan, mille tegevus toimub Lähis-Idas.

Kui arheoloogiliste väljakaevamiste alal leitakse eaka hotelliomaniku surnukeha, arvab inspektor Jussuf Khalifa alguses, et tegu on lihtsa juhtumiga. Mida rohkem ta aga asjas selgust saab, seda ärevamaks ta muutub. See juhtum tuletab talle meelde üht varasemat kuritegu, Iisraelist pärit naise mõrva, mis on jäänud teda vaevama. Ta arvab, et nad võtsid tookord kinni vale mehe. Nii muutubki rutiinne uurimine millekski hoopis sügavamaks, mille juured viivad iidsesse Jeruusalemma.

- Raamatukoi

Lool on väga pikk sissejuhatus, eelmäng kestab kuskil 300-da leheküljeni. Ühesõnaga, asjad hakkavad liikuma alles siis kui raamat peaaegu läbi on. Lugedes tekkis tunne, et autor on proovinud võimalikult palju võimalikult dramaatilisi ja võimalikult erinevaid süzeeliine sisse kirjutada.
Rahvuslikud ja usulised konfliktid (Palestiinlased vs juudid), traagiline armastuslugu, põhjakäinud traagilise-minevikuga-politseinik-kes-kunagi-oli-tore-ja-armastav-aga-nüüd-joob-ja-ei-hooli-millestki, II maailmasõda ja natsid, traagilise minevikuga ajakirjanik, kes soovib väljaastuda oma rahvuse eest ja kätte maksta oma mineviku eest, reetmine, arheoloogia ja väga vanad esemed ja nende kadumine/hävitamine, üleloomulikud jõud, äärmusrühmitused ja terroristid, salajane maailmapäästmine kus jõud ühendavad inimesed, kes üksteist vihkavad JNE.

Ühesõnaga, kui muud teha pole, siis võib seda raamatut lugeda. Eks seal natuke põnevust ju ole ka (kuigi, nagu eelpool mainitud, sissejuhatus on ca 300 lk).
Kuid kes eelistab loogilist ja realistliku põnevusjuttu, mis ei ole täis tuubitud klišeesid, siis see raamat ei ole sulle.

Suvelugemine!

2011-06-04T14:30:00.001+03:00

Suvelugemine alaku!

AKTSIOON: Loeme suve jooksul läbi vähemalt 10 raamatut!

Jep. Korraldasin Facebooki eventi, VÕTA OSA SIIN!

Bernhard Schlinki "Ettelugeja"

2011-05-21T16:24:00.000+03:00

Kõigepealt vaatasin filmi The Reader (2008) peaosades Kate Winslet ja ralph Fiennes. Film mõjus mulle lummavalt, on hiljemgi mitmeid kordi meenunud ja mõtlema pannud. Kuna ma alles filmi ajal sain teada, et tegelikult on see jällegi raamatu põhjal tehtud, pidin ka raamatu läbi lugema.
Lugedes polnud aga enam mingit lummust. Süžeed ma juba teadsin, võibolla see siis võttis kogu huvi ära. Tegelaste ja nende mõtete asemel nägin silme ees filmi. Midagi uut ei olnud enam, uudishimu puudumine. Kahju tegelikult, samas, selle loo puhul ma vist isegi eelistan filmi raamatule. Raamatus oli rohkem mõtte monolooge, filmis oli kõike piltidega edasi antud.
Kui keegi tahab looga tutvuda, siis minu meelest pole suurt vahet kumba pidi- filmi või raamatu kaudu. Ainult, et mõlemaid minu meelest pole mõtet lugeda/vaadata, ei jää millegist ilma kui piirduda vaid ühe versiooniga.

Filmi trailer:

Proovielu

2011-05-05T00:03:00.002+03:00

Aimée Beekmani "Proovielu" on täis kurba realismi.
Peategelane on pensionieas Ervin, kelle keskeas poeg on sooritanud enesetapu. Ervini naine Luule, keda kõik kutsuvad Lulliks, põeb alhzeimeri tõve ning suurema osa ajast ei saa Ervin ise ka aru, mis staadiumis Lull parajasti on. Ümberringi liigub veel inimesi, kahtlases mustas autos võõrad mehed, Aile kes hoolitseb Lulli eest, pangas töötav Rait Arken ja teised.
Peamiselt analüüsib Ervin oma poja elu ja saatust, kas oleks olnud võimalik midagi paremini teha ja kus asjad nihu läksid. Proovib endale asjad selgeks rääkida. Sekka tuleb ka Ervini mälestusi varasematest aegadest, nii ajast kui Ervin peret looma hakkas kui sellest kui Ervin ise laps oli.
Igapäeva elu oli raske, pidevalt oli tagasilööke. Ja nüüd vanana, lähevad asjad jälle untsu. Ervinile justkui pole määratud lähedasi, või kui ka leidub, kaotavad nad ühel hetkel mõistuse või surevad lihtsalt ära.

Olgu kuidas on, mulle see raamat meeldis. Ervini mineviku analüüs oli mõistuspärane, otsused arukad ja mõtted selged. Ainuke tegelane, kes tundus võõras oli Rait Arken, mõjus natuke võõrkehana.
Kes soovib eesti kirjandust lugeda ja keda ei sega nukravõitu süzee, proovigu kindlasti seda raamatut.

Kroonu

2011-05-03T11:46:00.002+03:00

Otsisin sõbrale sobilikku raamatut, tal oli vaja teha koolis ettekanne eesti autori teose kohta, mis on antud välja peale 2005. aastat. Sattus silme alla Olavi Ruitlase "Kroonu", otsustasin ka ise selle läbi lugeda.
Raamatu sisuks kolme eesti poisi sirgumine meheks vene sõjaväes.
Mis ma oskan öelda, minule jääb paratamatult vene sõjavägi kaugeks. Eks ikka olen kuulnud isa käest jutte ja mõnelt veel, kohati ikka päris absurdseid ja kohati päris karme.
Ruiltane on aga osanud selle kõik toreda huumoriga kaante vahele pista. Kolme peategelase kohta ei oska muud öelda, kui põlised eestlased :D
Ja see viimane vetsupotilugu ajas tõesti turtsuma.
Raamat on teksti poolest kerge, õhtul tunnikesega on loetud. Üritan selle oma isale ka pähe määrida, las nostalgitseb.

Langevate inglite linn

2011-05-01T23:41:00.001+03:00

John Berendti "Langevate inglite linn" on mulle nii poodides kui ka raamatukogus mitmeid kordi silma jäänud oma ilusa kujunduse poolest. Lõpuks haarasin ta riiulite vahelt kaasa ja lugesin läbi.
Raamatu keskseks sündmuseks on ooperiteatri La Fenice ("Fööniks") maani maha põlemine.
Sellest arenevad välja erinevad intriigid, suhted ja muu segadus.
Terve raamat kirjeldab Veneetsiat ja selle elanikke ja ajalugu, taustal varjuna ooperimaja põleng.
Mina lugesin seda raamatut kui juturaamatut, alles peale lugemist La Fenice googeldades avastasin, et põleng on päriselt toimunud. Ei julge küll väita, et kõik üks ühele kirja on pandud, kuid siiski päris elul põhinev.
Kõige põnevam oleks seda raamatut lugeda Veneetsias, käia kõik need kirjeldatavad kohad läbi ja näha kõike oma silmaga.
Berendt on suutnud oma kirjaldused ja ümberjutustused kirja panna huvitavalt, ei teki tüdimust, et millal ta küll lõpetab selle kiriku kirjeldamise. Vastupidi, tekivad elavad kujutlused. Kogu linn on koguaeg kerge udu sees, mis mõjub müstilisena. Kõik lood ei jõua lõpuni, muist peab ise ära arvama.

Lisaks sellele paljude hoonete vundamendid erodeerusid ja fassaadid pudenesid. Oht, et kamakad seina küljest, tellised, marmortahvlid, kariisid ja teised dekoratiivelemendid võivad alla prantsatada, oli täiesti üldine. Kogu Gesuiti kiriku idasein ähvardas sadada kõrval asuvasse kanalisse. Pärast seda, kui ohtrate kaunistustega, ent nukralt räämas Santa Maria della Salute kiriku karniisilt pudenes alla osa ühest marmoringlist, pani Harry baari omanik Arrigo Cipriani kiriku kõrvale sildi: "Hoidu langevate inglite eest!"

- lk 286

Onanistid

2011-04-01T17:52:00.001+03:00

Tarmo Tederilt olen lugenud varemalt "Pööningujutte" ja "12 jõulujuttu". Esimene neist meeldis mulle ja teine kohe üldse mitte. "Onanistid" jääb sinna kahe vahele, kuigi rohkem meeldimise poole.
Peategelaseks on Rudolf "Ruudi" Teenus, 40-dates kultuuriajakirjanik, kes kõigub suurema osa ajast alkohooliku ja peaaegu-kaine vahepealses seisundis ja kellel pidevalt midagi juhtub. Olgu see siis kainerisse sattumine, dokumentide kaotamine, laiba leidmine või mõni muu jabur sekeldus. Lugedes meenub Bukowski, mõlema kirjaniku peategelased tunduvad olevat sama masti.
Jutu võib võrrelda ühe alkoholi tsükliga. Algab peoga (tegelikult küll peojärgse hommiku mälumänguga), kus alkohol tuurid üles võtab, tuleb hommik, kus pohmeluse vastu võetakse uued õlled, järgneb mitmeid pohmelli edasi lükkavaid sündmusi, lõpuks siiski saabub pohmell, kus hakatakse elu ja surma üle filoseerima ja saadakse kaineks. Siis sünnitakse uueks inimeseks kes kavatseb täiesti uut moodi elama hakata ja seda tähistatakse uue õllega.

Raamatu kaanele on isegi Toomas-Hendrik Ilvese portree suudetud ära mahutada.

Vahepeale paus oli tingitud kohustuslikust kirjandusest, lugesin kuu aega Karl Ristikivi "Hingede ööd". Polnud just kerge teos, veel raskem oli seda hiljem analüüsida.

Lolita

2011-02-11T21:08:00.000+02:00

Vladimir Nabokovi "Lolitat" hakkasin ma esimest korda lugema olles ise kuskil 12-13. Mäletan, et sulgesin raamatu peale selle lõigu lugemist:

(istudes pargipinglil laste mänguväljaku juures)
"Ah, jätke mind rahule, las ma istun siin sammaldunud pargis murdeealiste keskel. Mängigu nad mu ümber igavesti. Ärgu nad iial suureks kasvagu."

Tol hetkel tekitas see pisike lõik minus tohutut vastikust ja ma ei tahtnud seda edasi lugeda. Nüüd sattus see raamat mu kätte täiesti juhuslikult kui kirjanduse tunnis see raamat korraks jutuks tuli. Kuna mul oli järgmine tund puit, siis laenutasin selle kohe, et järgmises tunnis midagi kasulikku teha.
Ma ei arvanud suurt midagi enam sellest raamatust, seega oli tore avastada kui hästi Nabokov kirjutab. Terve jutt oli kirjutatud voolavalt ja ei tekkinud mingeid takerdusi (ainuke mis nüüd loomulikult meenub on see, kui ta loetles neid kohti mida Humber ja Lolita läbinud olid).

Humbert oli traagiline tegelane, oli ju tema noorusarmastus korralikult aia taha läinud ja mõjutas see tervet tema elu. Loos justkui kombatakse armastuse piire, kust maalt on need normaalsed ja kust algab haiglane ebanormaalsus. Raamatu järelsõnas on mainitud, et keegi(ei leidnud tema kohta informatsiooni) P. Palamartšuk on väitud, et see on "ehedaim armastusromaan", siis mina sellega päri ei ole. Armastusel ja haiglaslikul vajadusel on vahe. Minu meelest Humbert üritas lihtsalt oma noorusarmastust taaskehastada ja teha sellel korral kõik "õigesti", kasutades oluliselt paremaid võimalusi.

Kõigile, kes suudavad lugeda lastepilastamisest romantilisest vaatevinklist, soovitan lugeda, sest tõesti, Nabokov oskab hästi kirjutada.

Lolitast on vändatud ka filme, neist tuntuimad paistavad olevat 1962 ja 1997 aasta versioonid.

Armas

2011-01-30T18:12:00.005+02:00

Jällegi, kohustuslik kirjandus, kuid olen oodanud selle lugemist alates sügisest, kui seda raamatut meile tutvustati. Toni Morrisoni "Armas" ei ole armas selle tavalises tähenduses.

Tegevus toimub orjaajastul Ameerikas. Peategelaseks on Sethe, neegerori, kes põgenes oma perekonnaga teisele poole jõge, kus orjandust ei ole. Põgenedes kaotab ta oma mehe, kui alles jäävad tema lapsed, kaks vanemat poega ja kaks tütart, kes on veel päris pisikesed. Teisel pool jõge ootab teda Baby Suggs, mehe ema. Nad hakkavad seal elama ühes majas jõe ääres, elades õnneliku elu, kuniks teised endised orjad hukkamõistvaks muutuvad ja eemale hoidma hakkavad. Sellega pole halb õnn möödas, Sethet ja tema lapsi tuleb taga otsima orjapüüdja, mille peale Sethe oma lapsed kokku korjab ja kuuri peitub. Kuuris vigastab ta oma lapsi ja tapab ome pisitütre saega, kõik selleks, et nad ei peaks mitte mingil juhul orjaks minema.

Terve raamat on nagu mälestus sellest õudsast päevast. Raamatus on mineviku ja oleviku vormid segamini kirja pandud, üks lõik võib olla ühe tegelase vaatest minuevikuvormist ja järgmine juba teise tegelase olevikust. Sekka peatükke Sethe noorusajast, kust ta ise veel ori oli Kuldses Majas.

Oleviku lugu algab sellest, kuidas Sethe juurde satub küll Paul D, sõber orjaajast, kes peletab majast välja tapetud imiku vaimu. Vaimu kadudes eksib majja veel üks uus tegelane- Armas. Kes see Armas täpselt on, pole otse öeldud, tõenäoliselt surnud imik, kui ta oleks jäänud ellu.
Suhe Armsa ja Sethe vahel muutub nende kahe maailmaks. Sethe, kes püüab leida andestust ja Armas, kes otsib vabandust. See suhe ei koorma mitte ainult neid kahte, vaid ka kõiki, kes nendega koos elavad ja kõrvale jäävad, kes lihtsalt enam ei mahu sellesse maailmasse.

Kogu see lugu on tohutult kurb ja traagiline. Elu neegrina oli õudne.
Lugu emaarmastusest selle kõige julmemas vormis.

Üks, mis veel meelde jäi, oli Baby Suggsi nime päritolu lugu, aga sellest lugege juba ise.

Toni Morrison kirjutas selle raamatu tõsielul, Margaret Garneri elu põhjal. Sellest raamatust on ka vändatud film "Beloved".

Põrguinglid

2011-01-06T21:35:00.003+02:00

William Mardeni ja Julian Sheri kirjutatud/koostatud raamat "Põrguinglid: Tsikilimeeste kuritegelik impeerium" oli olnud mu silmarõõmuks juba päris tükk aega, hind aga hoidis tagasi. Peale Apollo kinkekaardi võitmist oli see raamat mu kindel siht.
Ega ma enne selle raamatuga tutvunud polnud, teadsin kes umbes Põrguinglid olema peaksid. Mis sorti raamat see sisult on, polnud halli aimugi.

Raamat hakkab peale Cynthia Garcia mõrvaga. Kuue lapse ema oli õhtuks Põrguniglite klubisse lõbusema toodud, naine seda aga ei soovinud ja lõpuks tuli naise surnukeha kõrbest välja. Samas stiilis on terve raamat. Tuuakse järjest erinevaid juhtumeid esile, rõhutatakse Põrguinglite vägivaldsust, külmaverelisust ja kuritegelikkust. Tekkis tunne, et lugejat püütakse meeleheitlikult veenda, et Põrguinglid on need kõige-kõige pahemad ja politsei on see hea pool. Veenmine oli algusest peale tüütu. Kui ikka viieaastane tüdruk pussitatakse surnuks ja tõendid on väga üheselt mõistetavad, suudan ma ise ka analüüsida, mis on ebanormaalne.
Natuke on asi vast selles ka, et kui tagakaanele on kirjutatud, et autorid uurivad Põrguinglite maailma, siis minu jaoks on kuidagi kohatu hakata liigselt enda arvamust esile tooma.
Häris veel ka aastate ja juhtumite vahelt edasi-tagasi hüppamine. Puudus loogiline süsteem, võeti järjest erinevaid juhtumeid, siis mindi tagasi mõnele vanemale juhtumile, järgmiseks vahetati mandrit ja järsku olin juba hoopis salapoliseinikute "sissesulamis" osa juures. Minu poolne variant oleks olnud, et lõpus on mõni üldisem kronoloogia, kuhu on kõik grupi suuremad sündmused (nt erinevad poliseijuhtumid) dokumenteeritud, arvestades raamatu mahtu, poleks see enam küll liiga teinud.
Tehnilisest vaatepunktist häiris tohutult tõlge. See on vist üldse esimene kord, kus ma tõlget tõesti tähele panen. Esiteks oli tekstis palju pisivigasid- vale tähega sõnad, mõned mitmuse erinevused lausetes jms. Laused ise tundusid kohati kohmakad ja konarlikud.

"Kui ma kõnniksin ka pimedas orus, ei karda ma kurja, sest ma olen kõige kurjem emanikkuja, kes on kunagi orus kõndinud."

- Tätoveering Austraalia Põrguingli Peter John Hilli käsivarrel

(lk 109, peatükki algustsitaat)

Vat seda tsitaati lugedes hakkasin ma naerma, üksi tõeliselt kuri tsiklimees ei ütleks eesti keeles enda kohta "emanikkuja", sest see oleks kõike muud kui karm. Saan aru, et tegu oli tätoveeringuga ja tõlkija on selle sõna-sõnalt motherfucker-ist tõlkinud aga seekord oleks tõesti võinud kasutada ühte korralikku "türapead" või "persevesti". Alati on võimalik ka sellised tekstid jätta originaal keelde ja panna joone alla eesti keelne tõlge, kui muidu välja ei tule.

Positiivse külje pealt, raamat oli mahukas (452 lk, mis numbrina ei tundu väga mahukas) ja sisse oli pandud ka fotod (Jay Dobyns, salapolitseinik kes imbus Põrguinglite ridadesse, on piltide peal näotuks töödeldud, sest "mees teeb endiselt salapolitsei tööd". Samas kui sa seda nime googeldad, siis küll piltidega kitsi ei olda ja pole see Dobyns midagi nii madalat profiili hoidnud).
Keda Põrguinglid huvitavad, on see kindlasti huvitav lugemine, teistele jääb see vast natuke liiga mahukaks. Annab mingit aimu siiski tsiklimeeste elustiilist ja klubisisestest reeglitest.
Olgugi, et tuli küllaltki vinguv postitus, olen ma oma raamatuga rahul.

Haruki Murakami ja muud juttu

2010-12-23T21:14:00.000+02:00

Pole siia nüüd kena kuu aega sattunud. Kooliga on asjatamist olnud ja muidu pole ka väga palju lugenud. Kohustusliku kirjanduse raames sai läbi loetud Vonneguti "Tšempionite eine" ja Bulgakovi "Meister ja Margarita". Nendest kahest nii palju, et "Tšempionite eine" mõte mulle meeldis väga, kuid lugeda oli seda kurnav ja "Meister ja Margarita" oli ääretult huvitav, kahju ainult, et kogu taustaga kursis pole, et oleks kõikidest seostest ja vihjetest aru saanud.

Suure üllatusena võitsin Apollo kodulehel toimunud küsitluse käigus endale 250.- kinkekaardi, pluss mul oli sünnipäevast veel üks 200.- kinkekaart alles, niiet vahepeal sai raamatuid juurde soetatud.
Kinkisin endale Guido Ilvese "Tung tappa 2", Jan Guillou "Kurjuse" ja William Marden ja Julian Sheri "Põrguinglid". "Kurjust" olen aastaid tagasi lugenud , kuid kavatsen selle nüüd kindlasti üle lugeda, vaatasin selle raamatu põhjal vändatud filmi "Ondskan" ka ära (mis oli kõvast leebem raamatust). Kuid nendest kolmest mõni teine kord :)

Nüüd aga mõtlesin, et koolivaheaeg algas, siis võiks varuda endale ühe lihtsa raamatu, mida nüüd jõuluajal lugeda. Raamatukogust väljusin ma igatahes juba kolmega :D

Praegu lõpetasin neist Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Lugu on mehest, kellel oli kaheteistkümneselt sõbranna, kellega nad tihedalt suhtlesid ja hästi läbi said, kuid kelle teed teismeeas lahku läksid. Aeg läheb edasi, tulevad uued suhted, aastad mööduvad, läbikukkumised, uuesti alustamised. Hajime, peategelane, on lõpuks edukas baaripidaja, kahe lapse isa ja abielus. Kõik on justkui olemas, kui vaid minevik rahule jätaks. Mälestused sõbrannast ei kao, kuniks ühel hetkel see sama sõbranna välja ilmub. Ja siis ongi kõik tagurpidi. Või siis õigetpidi.

Murakami tekst on lihtne, selge ja voolav. Natuke kurb ja üksildane, üksildase all pean silmas "üksi oma mõtetega". Ta räägib pikkadest ja keerulistest protsessidest meis endis, otsustest, mis pole ei õiged ega valed.

Mulle meeldisid Hajime noorpõlve ajad rohkem, tõenäoliselt, sest need on mulle lähemal. Lõpp muutus kaugemaks. Vahepeal kartsin, et peategelane muutub traagiliseks üle võlli keeratud karakteriks, kuid Murakami mängis jutuga kõik kenasti välja.
Natuke nukker raamat.

"Pretend you're happy when you're blue

It isn't very hard to do"

oma ja hää

2010-11-20T21:00:00.001+02:00

Lõppude lõpuks jõudsin mina ka sinnamaale, et lugeda läbi Indrek Hargla raamat "French ja Koulu". Peategelasteks on Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ning tema ustav ori French. Kahekesi peavad nad Maavallas korda majas hoidma, absitavad neid libahunt Nell ja Tarbatu Rahumaleva ülem Leibo.

Esiteks pean ma ära märkima, et mulle väga meeldivad raamatu kaane illustratsioonid.

Raamat on lõbus, tegelased on lõbusad. Kergelt multikalik. Jutustus oli kolmes osas, seega ei läinud ka sisu liiga pikaks ja keeruliseks.
Kõiki neid pikki ja luulelisi luueltusi ma ausalt öeldes lugeda ei viitsinud, lasin rohkem silmadega üle. Ei tundunud, et oleksin millegist väga olulisest ilma jäänud.
Muidu oli aga hea meel lugeda eestipärast fantaasiaraamatut, tõi hea vahelduse :)

Muidu lugesin veel vahepeal Jan Kausi raamatu "Hetk" läbi, aga midagi kommenteerima ma sealt ei kipu. Raamat meeldis mulle, jäi kuidagi isiklikuks. Natuke meenutas mulle Mati Undi "Sügisballi", meeleolu ja Mustamäe kirjeldused võivad süüdi olla.

Kaks punast raamatut

2010-11-02T19:22:00.000+02:00

Seekordne raamatuvalik tuli üpris kummalisest kandist, poleks arvanud, et Näoraamatu napakad testid suudavad kedagi lugema panna :D
Tegin seal testi, et teada saada, millise raamatutegelasega ma kõige rohkem samastun ja selleks tegelaseks osutus Guy Montag.
Üllataval kombel ma ei olnud Ray Bradburyst ja tema teosest "451 Fahrenheiti" kuulnudki.

Raamatu sisu tundus väga intrigeeriv- tuleviku ühiskond; inimesed ei mõtle enam ise; on eraldi üksus, kes põletab raamatuid. Jäänud on veel vaid vähesed, kes suudavad mõttekontrollile vastu panna.

Kõik see tundus nii põnev, et kui lõpuks lugema hakkasin, ei kiskunud sisu enam üldse kaasa. Ei teagi, äkki lootsin nii paljut, et pingutasin üle ja pettusin? Pole aimugi. Siiski, kui Montag jooksu pistab, läks lugemine hoobilt huvitavamaks, kuid lõpp kadus jälle ära.
Sellepärast ei oska ka kuidagi hinnata seda raamatut, polnud ju iseenesest halb raamat, samas mingit super muljet just ka ei jäänud. Eks ma ükskord loen veel midagi Bradburylt ja vaatan, kas asi oli raamatus või mulle lihtsalt ei sobi tema kirjutamisstiil.

Peale Bradburyt otsutasin ette võtta ammuse lugemisnimekirjas istuva John Updike'i "Jookse, jänku". Pealkiri juba kõlab toredalt.
Ja jälle, hakkasin lugema ja .. jutt muudkui venis ja venis ja kuidagi ei suutnud korralikult keskenduda. Tekst oli, ausalt, raske. Lugesin siin ka mõne teise kommentaari selle raamatu kohta ja tundus, et ma pole ainuke, kes nii tundis. Korraks isegi mõtlesin, et seda raamatut ma vist lõpuni ei loe, aga alla anda ka ei suutnud, niiet läksin lõpuni välja. Hea oli, et seda tegin.
Lõpus läks asi tempokamaks ja tekkis isegi kerge põnevus.
Sisu oli ju tegelikult päris traagiline: alla kolmekümne noormees olles abikaasa ja isa, naine rase kuid tipsutab ja kuidas mees sellega enam toime ei tule ja plehku paneb. Harrys on säilinud mingi lapselik naiivsus, ta ei suuda tajuda, et tema tegudel ja ütlustel on tagajärjed. Tal on kuidagi multikalik arusaam, et kõik on lihtne ja midagi ei juhtu, kui lüüa sõbrale haamriga pähe.
Tema suhtumist võib võtta kokku ühe lausega, mis raamatus oli (tsitaat on internetist ja inglisekeelne, sest tagastasin juba raamatu raamatukokku):

"If you have the guts to be yourself, other people'll pay your price."

Ja sellega ongi kõik kokku võetud.

Muidu aga, head hingedepäeva!

Kevade allegooria

2010-10-17T14:42:00.001+03:00

Lilli Prometist ei teadnud ma enne Nirti postitust mitte mõhkugi. Ometigi pani see lühike kommentaar mulle pähe soovi, et just seda raamatut tahan ma kiiremas korras läbi lugeda.
Lilli Promet on 1922. aastal sündinud eesti kirjanik, kelle teoseid on suures osas mõjutanud sõjaaegne ja -järgne elu.
Veel pean kindlasti mainima, et Lilli Promet on minu meelest ääretult vahva nimi.

"Primavera" räägib loo Saskiast, kes on kultuurireisil Euroopas. Loo alguses on ta jõudnud Itaaliasse, kus ta ühel hetkel tunneb ära oma ammuse tuttava- Märteni, kes osaleb sellel samal kultuurireisil. Edasi hakkab välja põimuma mälestuste kaudu kunagine armulugu Saskia ja Märteni vahel, kes sõja algades üksteist silmist kaotasid. Nüüd, aastaid hiljem, kui Saskial on juba pea täisealine poeg ja abikaasa ning Märten töötab väikeses loodusmuuseumis üritades unustada sõjakoledusi, uuesti kokku saades, üritavad nad pooleli jäänud loole mingisugustki lohutust leida.

Terve see lugu oli eelkõige ilus. Loomulikult ka tohutult kurb.
Mulle meeldis Prometi kirjutamisstiil, sisu oli elegantne, tekstis ei olnud midagi üleliigset ja olgugi, et süzee polnud otseselt midagi uut, oli see kirja pandud siirate emotsioonidega. Sinna juurde veel Itaalia ja toidu kirjeldused, arutlused kunsti üle ja huvitavad kõrvaltegelased.

... Aga oma kodumaa loodust ei saa ma enam vaadata ja tunnetada nagu enne sõda. Koolipõlves käisime tüdrukutega paemurrus sinililli korjamas. Nüüd, kus ma tean nendest karjääridest muudki, ei ole ma soovinud neid paiku enam näha.

Kui palju liivalagedad ja metsaalused Eestimaal varjavad saladusi. Kas suudab nautida maarohtude lõhna, mõeldes samal ajal, et astud ja tallad ehk üle tundmatu ühishaua.

Inimene on loodust rüvetanud. Pannud ta varjama oma kuritegusid. Mõnikord sisendab isegi päikesepaisteline, kuid üksik väli või metsasiht kõhedust. Ning õhtune loojang ja pimeda tulek masendab.

Raamatu lõpus on ka Elo Lindsalu kommentaar ja kerge analüüs teosest, kus muuseas ta arutleb ka žanri üle:

Õieti peaks alustama žanrimääratlusest. On see üldse armastusromaan? Või pigem kunstniku-või põlvkonnaromaan? Või hoopis kultuurilooline mõttepäevik või belletristlik reisikiri? Võtavad ju suure osa enda alla Itaalia looduse, olustiku, inimeste ja kunsti ning arhitektuuri kirjeldused, neist saadud elamused ning mõtted. Sellisena läheneb teos kunstiväärtuslikule reisikirjale (..)

Minu jaoks jäi antud teos armasturomaaniks. Reisikirjeldused ja sõjamälestused olid nagu vundament, need olid romaani põhjaks ja toetasid seda, kuid pealiiniks jäi siiski Saskia ja Märteni mälestuseks jäänud noorusromantika.

Ma usun, et Lilli Prometi "Primavera" on mu selle aasta teine eesti autorist lemmik, esimeseks sai Mati Unt oma "Sügisballiga".

Sandro Botticelli "Primavera" (või ka "Kevade allegooria")

Ma ei taha olla õnnetu, aga ma ei hakka erilist vaeva nägema, et õnnelik olla.

2010-10-16T15:49:00.002+03:00

Kõndisin raamatukogus ringi ja mõtlesin, millist raamatut veel peale kahte juba valitud raamatut laenutada. Need mis lugemisnimekirjas ootasid justkui ei sobinud. Sõelusin eesti autorite riiulite vahel ja silma jäi Peeter Sauteri "Beibi bluu". Kuskil mälusopis meenus midagi, nagu see raamat oleks kunagi kõlaainet andunud. Lugesin esimese jupi läbi ja tundus, et raamatul pole väga vigagi. Eks siis tuli laenutada.

Nojah, kodus sellest ühest jupist edasi lugedes ma enam nii hästi ei arvanud. Arvasin lausa, et see raamat on päris halb. Kõik oli nagu laialivalguv vine all oleva mehemüraka õllesegune elufilosoofia. Meenusid Charles Bukowski raamatud, ainult, et nood meeldisid rohkem (kuigi järjest lugedes muutuvad natuke ühekülgseks).
Peale blogisissekande pealkirja (ülalpool) muutus asi jälle natuke selgemaks ja hakkasin rohkem sisse elama. Kohati ju leidus päris toredaid mõttepajatusi elust-olust. Iseasi kas neid oli just vaja paberile trükki lasta, samas. miks ka mitte.

Üks peategelase uitfilosoofia, olles oma prügikotist purke enese ette ritta laotanud:

(..) Ja mis siin nutsakus on? Kartulikoored. Miks sa ei ole oma kartulikoori ära söönud, nagu lubasid?

Rahu. Küll ma söön. Ma viin nad ainult prügikasti hoiule." Nii. Kingad jalas. Korjasin ülesrivistatud prügi uuesti kotti.

"Mina siia kotti enam ei mahu. Ainult osa minust. Osade kaupa viin ma ennast konteinerisse prükkaritele sorida. Ma olen recyclable. Ma olen enviroment friendly. Hea küll, ära aja oma pseudojura."

Suuri emotsioone sellest raamatust ei saa, samas ma ei ole kunagi olnud 39-aastane õllelembene pereisa. (kuigi, googeldades seda raamatut, leidsin nii mõnegi, kellele see raamat oli tugevat vastumeelsust tekitanud, eks see maitseasi ole).

Muide, autorit ennast googeldades ütles wikipedia mulle, et Sauter on tõlkinud kaks Bukowski romaani, ju siis ongi Bukowski talle eeskujuks olnud.

MTÜ Raamaturing

2010-10-16T12:17:00.000+03:00

Sattusin Facebooki kaudu sellisele toredale ühingule nagu MTÜ Raamaturing.
MTÜ Raamaturing kogub kokku inimestelt raamatuid, mida nad enam ei vaja. Näiteks raamatud, mis on jäänud riiulile seisma ja pole plaanis ka edaspidi neid lugeda. Miks mitte siis anda need ära raamaturinglusse? Seal saadavad nad raamatud edasi kooli raamatukogudesse.
Minu meelest väga tore idee, peaks isegi üle vaatama, mis mul riiulis leidub :)

"Katk" & "Teherani vang"

2010-10-14T14:23:00.001+03:00

Albert Camus' "Katk" räägib loo väikesest Orani linnast, mida tabab katk ja mis toimub linnas, kui see on pandud karantiini. Millised emotsioonid valdavad inimesi erinevatel katku etappidel ja kuidas muutub suhtumine olles eraldatud oma lähedastest.
Lugu toob väga hästi välja erinevad inimtüübid ja nende käitumise kriisiolukorras. Mõni annab täielkult alla, mõni lepid asjaoludega ja alati on keegi, kes hakkab mässama ja ei suuda kõike toimuvat ohjata.
"Katk" on kirjutatud neutraalse kõrvalvaataja pilgust, mistõttu jäi kogu linnas toimuv ka mulle kuidagi "neutraalseks", st ei tekitanud suuri emotsioone. Olin justkui tumm pealtvaataja.
Raamat mulle meeldis, olgugi, et kohati see tuimus tekitas sama emotsiooni mulle endale. Sisu jäi meelde tumehallina, värve justkui polnudki (mis iseenesest ei ole üllatav, oli ju katk linnas!). Kindlasti pean mainima ka rotte, kes esimesena katkust teada andsid ja kes suutsid mulle millegipärast väga meeldejäävaks jääda.

Peale "Katku" otsustasin lõpuks kätte võtta "Teherani vangi" Marina Nematilt. Marina Nemat sündis 1965. aastal Iraanis. Ta mõlemad vanaemad olid pärit Venemaalt, kuid kolinud Iraani ja sinna elama jäänud. Marina oli kristlane. Tema teismeeas algas Iraanis revolutsioon, kus võimule tuli Ayatollah Khomein. Ayatolla Khomeini eesmärgiks oli muuta Iraan tagasi korralikuks islamiriigiks ja seista vastu läänele. Kõige selle elluviimine toimus vägivalla ja igasuguste vabaduste (nt usu- ja sõnavabaduseta) eiramisega. Marinale see ei meeldinud, kellele meeldiks, et äkki keegi kontrollib sinu usku, sinu riietust, sinu abielu ja kõike muud, mille üle oled enne ise otsustanud? Marina hakkas käima erinevate poliitiliste rühmituste miitingutel, ainult kuulamas ja mitte end millegagi sidudes. Saatuslikuks sai talle hoopis see, kui ta kinnitas koolis seinale lehe, kus oli kirjas kuidas kaardiväelased ründasid meeleavaldust ja avasid nende vastu tule ilma ühegi otsese põhjuseta. Sealt edasi sai Marinal kõrini, kui igas tunnis kiitsid õpetajad neile muudkui Ayatollah Khomeini ja kui suurepärane see kõik oli. Marina otsustas küsida õpetajalt, kas ta võiks selle teema lõpetada ja matemaatikast rääkida ja kui sellepeale öeldi talle, et kui talle midagi ei meeldi, võib ta tunnis ära minna. Mille peale lahkus tunnist terve nende klass ja hiljem liitus nendega kogu kool. Peale seda oli Marina kui streigi alustaja ja valitsuse vastane. Ta viidi Evinisse, Teheranis asuvasse poliitvanglasse.
Edasi peate juba ise lugema. Olen ka varasemalt paar raamatut taolistel teemadel läbi lugenud, seega midagi väga uut enam ei olnud. Ainuke mis silma torkas, et selles raamatus oli kõvasti rohkem ilukirjanduslikku osa Marina lapsepõlve mälestuste näol.
Kõige nende sõjaraamatute puhul kerkib esile see, kuidas mõne hetkgega võib terve su elu muutuda. Sa ei peagi midagi konkreetselt tegema, piisab kui ollakse valel ajal vales kohas või öeldakse valel hetkel üksainus vale sõna.
Marina lugu on vaid üks miljonitest ja ometigi läheb kõik samamoodi edasi. Kurb on öelda, et Marinal oli lihtsalt õnne, enamikul seda nii palju ei ole.

Millegipärast häirib mind selle raamatu kaas, võibolla see ongi meelega nii pandud, aga see meigikiht on häiriv..

Loos on asju

2010-10-10T14:24:00.002+03:00

Vikerraadios algas oktoobrist uus saade "Loos on asju".
Kodulehel:

Vikerraadios on pühapäeviti uus kirjandussari "Loos on asju". Ühe saatejuhi Jan Kausi sõnul vesteldakse sarjas värskeltilmunud eestikeelsetest ilukirjandus-teostest - tutvustatakse lugusid, kus on palju huvitavaid asju või kus neist asjadest on huvitavalt räägitud.

Saatejuhid on Jan Kaus ja Peeter Helme. Pühapäeviti kell 13.05

http://vikerraadio.err.ee/

Tammsaare & Christie

2010-10-06T22:30:00.057+03:00

Ajalise korrektsuse pärast alustan A. H. Tammsaare "Tõest ja õigusest" (I osa), mille pidime kohustusliku kirjanduse raames läbi lugema. Olen tahtnud seda juba kena paar aastat ette võtta, aga teades, et see tuleb nagunii läbi lugeda, olen jätnud selle ootele, et mitte sisu enne lugemistesti ära unustada ;)

Natukene kartsin ka, arvamusi sellest raamatust on ju seinast seina ja nii kaua kuni ise lugenud pole, ei saa ka järeldusi teha.
Minule sobis tekstivorm algusest peale, samas kui mõni teine leidis, et jube igav.
Sisu ma pikalt siin ei analüüsi kahjuks, sest lugemisest on juba natukene aega möödas, esimene emotsioon on jahtunud ja me arutlesime selle raamatu päris põhjalikult kirjanduse tunnis läbi.

Terve teos keerleb peamiselt Vargamäe ja Andrese ümber. Andres keerleb peamiselt vaid Vargamäe ümber. Andrese olemus peegeldub kogu tema pere ja tuttavate kaudu, iseasi kui positiivselt või negatiivselt. Olgugi, et ta südames hea oli, ei osanud või ei mõistnud ta seda välja näidata oma käitumises teiste vastu. Minus tekitas kõige rohkem emotsioone see, kuidas Mari Andresele naiseks sai ja mis juhtus Jussiga. Jussi lugu oli kohutavalt inetu. Ma ei suuda otsustada kumb mulle rohkem pahameelt valmistas selles osas, kas Andres või Krõõt, või tegelikult ka Mari ise, kes ei suutnud õigel hetkel ennast maksma panna. Poleks Krõõt neid sõnu lausunud ja poleks Andres nii otsutav olnud, oleks Maril ja Jussil olnud üks ilus lugu.
Selle poolest meeldiski mulle, kui Andrese tütred panid ennast paika, teades, et muud moodi nad seal minema ei saagi.
Pearu kohta ma ei oska miskit asjalikku öelda, kohati oli asi ju jabur, samas, pulli peab ju ka saama :D
Kuigi tema põikpäisus oli kohutav, aga mis see Andres siinkohal parem oli.
Tõde ja õigust ei saanud kumbki. Kui oli tõde, polnud õigust ja kui oli õigus, polnud tõde.

Huvitav oli lugeda ja areneda tegelastega nende elu jooksul. Just see kõrvalt vaatamine ühe pere ellu läbi aastate mulle meeldis. Nüüd tahaks järgmised osad ka läbi lugeda, aga tundub, et tuleb see aeg jätta seniks, kuni pole koolitampi taga.

Peale "Tõde ja õigust" läksin üle kergemale kirjandusele, tuli tohutu isu lugeda Agatha Christie't. Kõik kes on tema teoseid lugenud, teavad: üldiselt ei ole mõtet neid raamatuid ükshaaval kommenteerima hakata. Sulle kas meeldib Agatha Christie, või mitte.
Christie teoseid loen mina selle olustiku tõttu, kogu õhkkonda on niivõrd hästi kirjutatud, et lehed lausa lendavad käes. Puudu ei jää huvitavatest tegelastest, kurjadest plaanidest ega ka väärt lõpust. Muidugi, kui järjest lugeda neid raamatuid, siis pika peale hakkab tabama ka seda süzeed ja selle keerdkäike ja alati ei olegi lõpp nii üllatuslik.
Siiamaani on need raamatud sisustanud mu restaureerimis ja puidu tunde. Nelja tunniga on raamat läbi juba küll ;)

Viimane neist kolmest oli "Salavastane", kus seekord ei olnudki tegemist ei Poirot' ega Miss Marple'iga. Detektiivideks olid hoopis Tommy ja Tuppence, kaks noort seiklushimulist, kes otsivad taga raha ja põnevust.
Vahelduseks oli nii pidi ka päris huvitav, sellegipoolest jääb mu lemmikuks Miss Marple. Tommy ja Tuppence'i lugu jäi mulle natuke liiga lihtsaks ka, seekord üllatusmoment oli pea olematu.

Nüüd tuleb reedeks läbi lugeda Albert Camus' "Katk". Olen kuskil veerandi läbi lugenud ja tundub täitsa huvitav, kuigi tegelased lähevad mul millegipärast ikka kohati sassi. Kui läbi loetud saan, siis kuulete rohkem ;)

Maalipraktika + akt

2010-10-03T14:05:00.000+03:00

Suve alguses oli meil koolis maalipraktika. Ise võisime valida vahendid millega pildid teha. Kokku pidi pilte olema neli, mina jäin oma töödest ainult kahega rahule, seega näitan vaid neid :)
Esimesena käisime Pirital, valisin koha, kust oli näha Pirita silda.
Läksime sinna hommiku poole, tänu sellele sai ka nalja, sest hommikune udu oli kohati nii tugev, et silda konkreetselt ei olnudki näha. Lihtsalt kadunud, ürita nii joonistada :D
Pilt ise tuli üpriski hall, samas, olustik ja ilm olidki sellised. Jällegi, foto on tehtud digikaga, seega ei anna see eriti hästi pilti edasi..

Teine pilt sai tehtud Toomkirikus. Kirkus oli suhteliselt külm joonistada. Olin täiesti hämmastuses, kui palju käib seal hommikuti turiste. Ühel hetkel oli lihtsalt terve kirik paksult inimesi täis, masside viisi.
Mul oli natuke raskusi leida enda jaoks huvitavat asja joonistamiseks, seega valisin võimalikest variantidest enda jaoks parima, kuid pilt jäi lõpuks ikkagi kuidagi tühi ja kõle, samas, kirikud ongi minu meelest kõledad.

Kolmas pilt pole üldse maalipraktikast. Ma tegin kevadel oma poisile joonestamist ära ning selle raames oli tema joonistusplokk minu juures. Ühel õhtul tuli suur tuju joonistamiseks ja kuna mul endal oli paber otsas, siis tegin salaja tema joonistusplokki selle. Joonistatud on foto järgi, pea jätsin meelega ära. Kahjuks on mul kaotsi läinud foto ja foto autor.

Lugemismeem

2010-09-25T14:18:00.003+03:00

1. Milline raamat on su riiulil kõige kauem seisnud?
Mul on kaks riiulit, üks on see, kus on täitsa minu enda raamatud ja rohekem juba tõsisem kirjanud (ehk mitte lastekas) ja teine siis vanemad lasteraamatud uuematega segi. Lasteraamatu riiuli jätan kõrvale hetkel. Sissekirjutuste järgi Alice Seboldi "Minu armsad luud" aastast 2004, kuid ma kahtlustan, et see ei ole sugugi vanim tegelikult. Teistes lihtsalt pole ära märgitud millal ma täpselt need sain endale :)

2. Mida praegu loed, millise raamatu viimati läbi lugesid ja mida loed järgmisena?
Praegu on pooleli kohustusliku kirjanduse järgi Albert Camus' "Katk". Viimati lugesin läbi Agatha Christie "Taskutäis rukist" ja järgmisena kavatsen hiljuti Apollo sooduka ajal ostetud "Teherani vang" läbi lugeda.

3. On mõni raamat, mida kõik armastavad ja sina vihkad?
Ma ei vihka raamatuid, mõned lihtsalt ei istu mulle sisult. Natuke liiga noorelt üritasin lugeda "Lolitat" ja see tekitas vastikust ja jätsin pooleli, samas usun, et nüüd lugedes oleks suhtumine hoopis teine. Twilighti esimene osa on ka läbi loetud, aga minu jaoks jäi ta lihtsa kirjanuduse alla, ei midagi väga põnevat, aga meelelahutuseks käis küll. "Mina olin siin" Sass Hennolt jättis vist ükskõikseks, samas on see paljude lemmik.

4. Raamat, mida oled alati lugeda soovinud?
Palju klassikat tahaks läbi lugeda, eriti vene kirjanike teoseid. Mul on pikk nimekiri raamatutest, mis ootavad lugemist, raske oleks praegu mõnda üksikut välja tuua ;)

5. Milline 2011. aastal ilmuv raamat on su lugemisprioriteetide seas esimene?
Ausalt öeldes pole mul suurt halli aimugi mis teosed ilmuvad 2011. aastal.

6. Viimane lehekülg: loed seda tihtilugu varakult või alles siis, kui lõppu jõuad?
Vat viimane lehekülg on püha, ei loe ette. Korra või paar on juhtunud, et raamat läheb nii igavaks ära, et loed terve raamatu nö pilguga üle käies läbi, lihtsalt, et teada saada, kas lõpus läks siis asi paremaks või ei.

7. Raamatu väljaandes leiduv lisamaterjal (autori tutvustus või tema kirjutatud sissejuhatus): tindi raiskamine või lugemist vääriv?
Oleneb, üldjuhul siiski täiesti loetav. Üksikutel kordadel on olnud, et asi kisub liiga igavaks.

8. Millise raamatutegelasega vahetaksid kohad?
Kui ma "Arc de Triomphe" kunagi läbi sain, olin veendunud, et Ravic oleks olnud mu valik. See on jäänud vast siiani nõnda :)

9. Millise kirjaniku töö(de)ga pikemat aega tutvuda oled soovinud?
Anton Tšehhovi omadega. Kirjanduses temast rääkides tundusid tema põhimõtted ja suhtumine väga huvitavad. Kahjuks pole sinnamaani veel jõudnud, et võtta ta korralikult ette. Jeanette Wintersoni teostega tahaks ka rohkem tutvuda, just nendega mida eesti keeles tõlgitud ei ole. Stephen Kingi omadega ka.

10. Millise raamatu eelistad endaga harilikult kaasa võtta?
Kuna see on suhteliselt laialivalguv küsimus, siis ehk sellise, mida ma olen nõus iga hetk lugema? :D

11. Kohustuslikku kirjandusse kuuluv raamat, mida alguses vihkasid, kuid mis hiljem kõvasti parem tundus?
Jällegi, ei vihka raamatuid, eriti neid mida veel lugenud ei ole. Kerged kartused olid äkki Jevgeni Onegini ja Noore Wertheri kannatuste, aga ega nad nii hullud polnud ühti, täitsa toredad olid.

12. Stephen King või Anne Rice?
Hetkel Anne Rice, olgugi, et ma talt ainult "Intervjuu vampiiriga" läbi olen lugenud. Stephen King ootab oma aega.

13. Kasutatud või uued raamatud?
Oleneb täiesti. Mõni uus raamat on nii koledalt tehtud, et kohe üldse ei meeldi (nt "Minu armsad luud" teine trükk on täiesti jube, hea meel kohe, et mul on see esimene eesti keelne trükk, korralikud kõvad kaaned ja ilus raamatu kujundus). Samas, teinekord on vana raamat nii nõuka aja lõhnaga, et lihtsalt ei tule lugemis meelelolu peale.

14. Oled näinud filmiadaptatsiooni, mis raamatust rohkem meeldis?
Hetkel ei meenu küll. Tean, et on olnud küll paar filmi, mis on mingil määral raamatule järgi jõudnud, aga praegu ei meenu ükski.

15. On mõni inimene, kelle nõuandeid kirjanduse osas alati kuulda võtad?
Ise tean kõige paremini, mis raamatud mulle meeldivad :D Lugemisblogidest saab ikka ideid juurde, kuid otseseid soovitusi vist väga ei kuula.

"Nastja"

2010-09-05T18:47:00.001+03:00

Raamatukogust laenutatud raamatud olid kõik läbi loetud, aga suur lugemisisu oli. Mis siis ikka, tuli meelde, et ema raamaturiiulis peaks olema Nastja raamat, mida ma kunagi plaanisin kindlasti läbi lugeda.
Raamat on õhuke-94 lehekülge, seega läheb väga kiiresti.

Sisu poolest on seda raamatut väga raske kommenteerida. Mida ma ikka kommenteerin teise inimese elu ja suhtumisi?
Raamat andis lihtsalt teada, et tal ei ole varrukas peidus võlukeppi ega järgi ta ka mingeid salaloitse, aga seda ma ei arvanudki. Samas, päris tavaline naine Nastja ju ka ei ole.
Kas see kõik ka tõsi on, Nastja võimed, on igaühe enda ostustada, kas ta usub seda või mitte.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik mis elus juhtub (ja ei juhtu), on kinni inimeses endas, iga inimese enda mõtted ja teod mõjutavad teda ja teisi. Nii lihtne ja keeruline see ongi.

"2 grammi hämaruseni" & ehk mina lugesin noortekat

2010-09-04T22:09:00.001+03:00

Noorteromaane olen teadlikult juba paar aastat vältinud. Teismeea alguses sai neid ikka päris kenasti loetud, suurem osa Teraviku sarjast oli ka loetud ja lõpuks see teema ammendas ennast. Hiljem kui ma paari raamatuga üritasin uuesti katset teha, hakkas sisu üldiselt väga vastu, teismelised tundusid ikka nii lollakad olevat, et mõistus ütles üles :D
Kui "2 grammi hämaruseni" 2005 aastal välja anti, oli see nii populaarne, et mul tekkis asja vastu huvi, raamatut aga ikka kätte ei võtnud. Nüüd, viis aastat hiljem, võtsin end kokku ja laenutasin ta lõpuks ära. Ja sain hakkama!

Iseenesest raamat ei eristu minu jaoks mitte ühestki teisest noortekast, sisu on neil kõigil üldjoontes sama: teismeline, eluga pahuksis, õnnetu armumine, alkohol, narkootikumid, halb käituine ja maailma vastane tigedus. Selles raamatus osutus peategelaseks 18. aastane Lelet, kelle vanemad, vend ja vanaema õnnetuses surma said ja kuidas tüdruk pidi oma kasuvenna ja kahe noorema vennaga hakkama saama. Sinna juurde veel õnnetu armumine ja maailmavalu. Kuidas kõik metsa läheb ja siis lõpuks ikka asjad selgeks saavad, niivõrd kuivõrd.

Esimese hooga hakkas küll see "noortepärane" stiil häirima, aga paratamatult on raske seda ka muud moodi kirjutada, enamus teismelisi mõtlevad tegelikult hämmastavalt sarnaselt. Kõik see vandumine ja kõhklemine-kahtlemine käib asja juurde, olgugi, et see tüütu on. Paratamatult oli siin ka natuke palju klišeesid.
Sellegipoolest leian, et pea iga teismeline, kes seda loeb, leiab vähemalt ühe koha, kus ta ennast samastada saab raamatus toimuvaga ja see ongi ju tegelikult oluline. Ja täiesti ausalt, lõpus oli üks koht, mis mind täitsa korralikult liigutas (aga teiste rõõmuks ma seda kirjeldama ei hakka).

Ma usun, et noortele on see hea raamat lugemiseks. Täiskasvanutele, vist ka, kuid rohkem vist siis, kui nad tahavad teada, kuidas asjad tihtipeale "tänapäeval" käivad.
Raamatult polnud iseenesest midagi väga viga, kuid jääb minu huvigrupist välja.

Zotovi "Mõrvad Põrgus"

2010-09-03T23:14:00.000+03:00

Zotovi "Mõrvad põrgus" leidsin ma Bukahooliku blogi lugedes. Millegipärast meenutas see mulle oma maailma poolest Herbie Brennani "Haldjasõdasid", kuigi peale lugemist nad enam nii sarnased ei olnud.
Raamat hakkas mulle juba esimestel lehekülgedel meeldima, sisu oli lihtne jälgida, jutt jooksis mõnusalt ja millegipärast meeldivad mulle ka lühikesed peatükid (kuigi tegelikult nende pikkus rolli ei mängi).

Olgugi, et Põrgu oli tehtud halliks ja koledaks, tekitas see minu pigem uudishimulikke ja põnevaid emotsioone, tundus täitsa huvitav koht olemiseks, kuigi kohal olles ma enam vast ei rõõmustaks. Oma kujutlustest ei suutnud ma kuidagi päikesevalgusest loobuda.
Ja noh, Kuradil oli ka kuidagi kord käest ära :D

Ainuke mis mind natuke häiris, oli Kuradi ja Jumala (Šefi ja Hääle) vaheline suhtlemine. See osa jäi kuidagi nõrgaks, ma ei oskagi öelda millepoolest täpsemalt. Mõned naljad tundusid liiga sunnitud kuidagi.
See-eest aga jäi meelde tobuke Malinin, vat sellised teevad küll elu ilusaks :D

Muidu aga, hea ja tempokas raamat üle natukese aja :)

Käeharjutus

2010-08-26T14:19:00.000+03:00

Sai siin mõni aeg tagasi üle pika aja jälle kätt harjutatud. Pole ammu joonistanud midagi, andis kohe tunda.
See on vist esimene joonistus, millega ma pole enda töödest rahule jäänud. Samas ma võtan seda ka kui rohkem käeharjutust, sest ega seda korralikuks valmistööks nimetada ei saagi.
Pildid on kahjuks fotokaga tehtud, niiet nad on natuke heledamad kui tegelikkuses.

Anatoomiliselt mis eriti silma paistab, on tema väärastunud lõualuu ja üleüldine deformeerumine. Põhimõtteliselt oli see taotluslik kuid tulemus ei tulnud absoluutselt selline, nagu ma ootasin. Ma usun, et see mind nii väga häiribki.

Ps. Kui kedagi häirib nii räpane paber, siis ka selle jätsin ma meelega sinna, paber oli juba nagunii vana ja muljunud, et küll küllale liiga ei tee. Üldiselt ma ise ei salli kui paber mustaks jääb ja teen ikka pildi korda, aga seekord ma leidsin, et see pilt läheb nagunii riiulisse paberikuhja põhja :D

Emile Zola "Nana"

2010-08-21T22:41:00.000+03:00

Ma tõesti ei tea, miks ma viimase poole aasta jooksul prostituutidest kõnelevaid raamatuid loen, eks see ole üks järjekordne etapp.
Nanad lugema hakates, oli esimene mõte , et see on igav ja natuke isegi tüütu tekst. Tegelasi oli palju ja ma ei suutnud kõiki meelde jätta, seda muideks kuni raamatu lõpuni. See tegi teksti natuke raskestijälgitavaks ja esimesed 100 lehekülge läksidki väga aeglaselt.
Terve raamatu ma jaotakski kolmeks: esimesed 100 lk, järgmised 100 lk ja lõpuspurt 100 lehekülge. Kui algus on aeglane ja venib, siis teises osas hakkab kiiremini arenema sündmustik ja kolmandas jaos on juba otste kokku võtmine ja lõpp.
Esimeses poole tundsin ma vastikust kõigi nende meeste suhtes. Nende käitumine ja suhtumine oli justkui isiklik solvang ja tekitas minus vastikust. Kõigi nende meeste püksilõtvus ajas marru.
Raamatu teises pooles aga ajas mul südame pahaks Nana käitumine. Kogu see pillamine ja manipuleerimine ja rumalus.
Lõpp jahutas mind maha. Siis tekkis arusaam, et kõik oli just nii nagu pidigi.
(spoiler) Kõik said oma palga, mehed kõrbesid põhja ja Nana suri läbi iseenda.

Veel ajas närvi, kuidas Nana suhtus abielunaistesse, kes petsid. Ta mõistis nad hukka, leides, et see on midagi eriti inetut ja vääritut, samas, kui ta ise lõbustas abielumehi, kes koguaeg oma naisi petsid. Ma ei mõista lihtsalt sellist silmakirjalikkust. Samas, ma saan aru, et ajastu oli selline, kus meestele kehtis üks maailm ja naistele teine, mingil määral on see siiani kehtiv ja see jääbki vist aegade lõpuni üksteisele vastu käivaks.
See hetk lihtsalt tõi minus välja selle feministliku poole, paratamatu :D

Kuid nagu ma ütlesin, kõik said vastava karistuse, kui nii võib öelda. Ainuke, kes minu meelest oleks pidanud kurjema saatuse pälvima, oli Fontan, aga päris elus on ka see nii, et ühed saavad rohkem oma tegude eest vastu päid ja teised vähem.

Tervikuna on see raamat väga hästi kirjutatud. Üks asi viib teiseni ja lõpuks läheb kõik täpselt nii nagu peab.
Ma ei oska kõiki oma mõtteid kirja panna, siin oleks nii palju arutleda ja vaielda, pealegi saab teost vaadata nii üht kui teistpidi ja pole üllatav, miks ta omal ajal nii populaarne kui ka vihatud oli.

Hommikueine Tiffany juures

2010-08-11T23:15:00.001+03:00

Ma teadsin, et "Hommikueine Tiffany juures" on üks omamoodi kultusfilm, mis on läbi jooksnud paljudest kohtadest, aga, et see on tegelikult raamatu põhjal vändatud, seda sain ma puhtjuhuslikult teada, rumal minust. Nojah, siis ei jäänudki muud üle, kui raamat kätte ja läbi lugeda.
Üks tunnike-poolteist läkski, eks see üks ühe-õhtu raamat ole.
Raamat ise on õhuke ja kerge, samamoodi on ka sisu ja peategelane Holly.
Holly meenutas mulle tohutult Tennessee Williamsi näidendist "Elamiskõlbmatuks tunnistatud" (kui ma nime nüüd õigesti mäletan) peategelast, noort lapseohtu neiut, kes on liiga varakult naiseks saanud, kes üritab iga hinna eest seda täiskasvanute vastutust eemale lükata ja samas olla see täiskasvanud ja tulla toime selle maailmaga. Kõlab nüüd kuidagi keeruliselt.

Mulle meeldis Holly suhtumine, et ta ei osta enne endale igasugu asju koju, kuniks tal ei ole kohta, kus ta tunneb, et ta on kindlasti kodus. Inimesed kipuvadki (ka mina) endale liiga palju asju ostma, mis neid siis igalepoole kinni naelutavad. Ilma asjadeta elu tundub meile vist kuidagi tühi, ja tühja elu ei taha vist keegi, nii me sisustame oma elu nagu korterit. Mõnikord asjadega, mõnikord inimestega, mis parasjagu paremini kokku sobib. Ja ega me siis ju ei suuda enam millegist loobuda, enda oma ikkagi.
Holly aga suutis. Võttis endale reisile kaaslaseks kalliskivid ja kitarri ja läks. Elusolendeid puuris hoida ei saa, ükskõik kui hästi see dekoreeritud on. Ja mis maha jääb, jääb maha. Finito.

Raamat oli tore, lugege, kerge ja haarav, mõnikord mõtlik.
Nüüd peaks selle filmi ka lõpuks ära vaatama.

"12 jõulujuttu" Tarmo Teder

2010-08-02T19:09:00.000+03:00

"12 jõulujuttu" koosneb, nagu pealkiri ütlebki, 12st lühijutust. Raamatu kaanel olev püstol ja ühesilmne jänes annavad aimu raamatu meeleolust. Pole see sugugi punane ja vilkuvate tulukeste, valge lume ja jõululaulde aeg, on rohkem must ja sünge, kurb reaalsus, kuigi kohati olukorrad muutuvad lausa ebareaalseks.
Mulle tohutult meeldis Tarmo Tederi raamat "Pööningujutud", kuid millegipärast see "12 jõulujuttu" jäi minust päris kaugele. Ei suutnud ennast häälestada samale lainele. Ju ma siis ei ole hetkel piisavalt masendavas seisundis, vaevalt et soojad ja päikselised päevad ka kaasa aitavad. Muidugi on omamoodi lõbu lugeda jõuludest juulikuus.
Mingit suuremat vaimustust raamat ei tekitanud.

Uues kuues

2010-08-02T15:43:00.000+03:00

Niimoodi, tegin blogi ümber. Otsustasin, et kui ma jätkan ainult oma joonistustega, siis sureb see asi siin täiesti välja, seega nüüdsest hakkan siia üles kirjutama ka raamatuarvustusi ja kui ma väga ennast kokku võtan, siis äkki isegi midagi filmide kohta, mis ma vaadanud olen.

On üks ammune joonistus ka ette näidata. (ja ei, ma ei unustanud kõrvu ära, neid oli lihtsalt tüütu joonistada :D)

Väävel & co

2010-05-29T12:42:00.003+03:00

Jälle koolis niisama kriipseldatud.
Üritasin luua rohkem karaktereid ja panna tegelastesse iseloomu. Keskmine meenutas mulle tohutult tegelast lasteraamatust "Haldjasõjad", kus oli paha tegelase nimi Väävel. :))
See tekst mis taustal on.. ärge sellele liiga palju tähelepanu osutage, need peaksid olema laulusõnad, mida ma tol hetkel kuulasin, praegu vaadates kõlavad küll päris imalalt :D

happy as can be

2010-05-23T13:52:00.001+03:00

Mõned kribalad aasta algusest. Nagu näha, polnud just kõige motiveeritum.

Freakshow

2010-03-31T22:06:00.001+03:00

Vahetund nõudis eneseväljendust. Hoolega vaadates näete seal midagi,

Virus

2010-03-14T12:38:00.002+02:00

Paariminutiline visand DOPE'i bändi kitarristist Virusest.

Eks see kitarr ole siin paras naljanumber, aga vähemalt meenutab seda.. :D

ma olen kõik, mis sa soovid, et ma oleks

2010-02-23T15:04:00.001+02:00

Joonistused vabalaval

2010-02-14T19:17:00.002+02:00

Paar pilti oli üleval vabalava avaüritusel "Kardinad eest" 6. veebruaril.

Teen siin natuke reklaami ka Vabalavale. :)

Vabalava on SINA 4.lennu projekt, kus saavad noored esineda omaloominguga. Üles saavad astuda bändid, sooloartistid, luuletajad, tantsijad, kunstiga tegelevad noored. Piiranguid minu teada ei ole :)

Rohkem infot leiate http://www.vabalava.ee

Joonistus "korts"

2010-01-31T11:10:00.001+02:00

Te ei tea kuidas ma nautisin nende kortsude joonistamist >.>

Arvutifaili nimeks on ka pandud "korts" :D

Better Than Me, portree

2010-01-30T12:01:00.004+02:00

Blogger tegi selle pildi siin nii tillukeseks, et soovitan kindlasti vaadata pilti täissuuruses.

Ei väsi ka juhtimast tähelepanu, et olen teadlik kirjaveast, aga ega ma enam seda ei raatsi parandada, jääbki eluks ajaks meelde kuidas kirjutatakse deserve.

Sellest pildist sai ka alguse minu kerge "triipkoodi maania". Igaks juhuks ütlen ära, et sellist maaniat mul siiski ei ole ja need triipkoodid on vaid sellepärast kahel mu tööl, et tol hetkel olen ma leidnud, et need sobivad sinna.

Ahjaa, see lause pildil tuleb mu tollasest lemmiklaulust Hinder - Better Than Me

WIAWVUAY

kuradi kuradi külm on

2010-01-29T12:15:00.003+02:00

Mõned visandid mis aasta jooksul sketchbooki tehtud on :)

Portree joonistus,

2010-01-24T23:06:00.001+02:00

Käeharjutuseks.

Snakedragonmonster

2010-01-24T13:53:00.004+02:00

Jälle üks päris vana pilt. Neid soomuseid oli päris hull teha, aga tookord jäin lõpptulemusega väga rahule. See on jäänud mu ainukeseks nö fantaasiajoonistuseks.
Öh, juba tahaks panna uuemaid töid üles, aga ma mõtlen, et kõigepealt peaks vanematega siiski ühele poole saama :)

attitude

2010-01-23T12:13:00.003+02:00

Tegin selle pildid ühe enda kunagise photoshopis tehtud pildi järgi, mis omakorda oli tehtud ühe foto järgi ja mille ma avastasin just, et see on mul arvutis kaduma läinud -.-

Follow my blog with bloglovin

emotions

2010-01-13T22:49:00.000+02:00

2010-01-13T17:27:00.002+02:00

Mõlemad pildid on tehtud tegelikult ruudulisse vihikusse, kuid taust on photoshopiga valgeks tehtud.

Hardcore

2009-11-04T14:49:00.001+02:00

Amy

2009-11-04T14:41:00.000+02:00

rasta

2009-10-20T23:04:00.001+03:00

Jah, ka sellist inimest on joonistatud :)

cheer up emokid

2009-10-15T19:58:00.000+03:00

music

2009-10-14T22:17:00.002+03:00

Mr. Valentin

2009-10-13T22:14:00.002+03:00

"Mr. Valentin"

Mulle ei istu eriti sõbrapäev.

2

2009-10-12T20:23:00.002+03:00

1

2009-10-11T17:02:00.004+03:00

Lisan alustuseks vanemaid töid.

Kõige varasemad leiate DAst.

Osadel töödel on ka DA watermark peal, minu vabandused laiskuse tõttu neid mitte maha võtta.